kojujõudmise lõppfaas

...
riia lennujaamast otsustasin ikkagi linna minna, sest kohapeal ei teadnud keegi bussidest midagi. linna minek võttis jõhkralt aega. bussi väljumiseni oli aega 50 mintsa. tipptund. jeeeeee. mingi hetk buss peatus ja bussijuht soovitas viisakalt väljuda. ok ta ei teinud seda eriti viisakalt. lõpp-peatus. kell oli 18.50, väljumiseni aega 10 min. APPIIII ja ma ei tea kus ma olen. riietuse järgi inglise keelt kõnelev tütarlaps suunas mind rongijaama, kuna ta ei teadnud kus bussijaam asub. selline lootusetu tunne tekkis. eks vaene sein sai oma jao telefoni teel kätte. vihane ja üksik ja peaaegu nuttev caac. 10 euri taskus. isegi palju. ekslesin siis rongijaama poole, vahepeal teed küsides muutus pilt selgemaks ja aega jäi aina vähemaks. 4mintsa aega ja ma teadsin kus ma olen, ainuke jama oli selles, et jaama küll nägid, aga tee sinna oli ikka veel pikk. ja siis tegin ma midagi super-hyper. 25 kilo seljas, ma jooksin ülejäänud tee. see oli ränk. ja ma jõudsin bussi peale. peale mind pandi uksed kinni ja minek. uni oli magus...kodus olek ka

reisikihk on suur, kas ikka?

Juhe on koos, 2 ööd magamata, 2 päeva istumist. Küll see reisimine on ikka vaffa asi. Istun praegu juba riia lennujaama( 1 mu lemmikutest, peale hahni oma) kohvikus ja kirjutan siis nn blogi. Ei julge muud teha, häbi on solitari mängida ja muudes programmides ei taha marki täis teha. Kelner käib ja piilub vahepeal, et mis ma teen. Irvitas mu purjus peaga joonistatud jänkude üle. Peale seda loobusin peale wordi teiste programmide kasutamisest. Loodan et ta eesti keelest aru ei saa. Muidugi see tüüp tekitas kohe meeldiva tunde. Tulin kohvikusse ja ta küsis, et kas kannan oma kodu kaasas, vihjates elamisele, mida vapralt endaga kaasas vean.:). Tore on kohata meeldivat teenindust. Kardan, et eestis saan teistsuguse vastuvõtu osaliseks. Kellel peale inflatsiooni ja hinnatõuse ikka veel hea tuju on???
Hakkan siis algusest peale. Minu reisikihk ajas mind eile, ehk siis 19.12, hommikul kella 6.30st ülesse. Peale piimakohvi ja apelsini jäin õnnetu näoga oma nn teo kodu vaatama. See ei parandanud mu tuju, et pean neid kotte ainult 2 päeva endaga kaasas vedama. Näiteks saame me kindlasti väga lähedasteks, kui me katsume kõik koos ennast pisikesse tualetti pressida jne. Aga selga tuli need ülekilosid sisaldavad kotid vedada. Reis lennujaama kulges viperusteta. Välja arvatud Spaania viimane kingitus mulle, et mul kahju lahkuda ei oleks, ülimalt sitt ilm. Ehk soe ja niiske kliima. Vihma kallas. Selleks ajaks kui lennujaama jõudsin olin läbimärg omadega. Olin ennast hommikul soojalt riidesse pakkinud, ikkagi põhjamaale minek ju. Aga kus sa sellega, igalpool ju veel soojakraadid. Higistada on palju saadud. Ära ka võtta ei viitsi. Spaania lennujaamade kontroll on neil ka ikka täiesti mañana värk. Mis mõttes võib lennukisse sisse ainult 1 koti kaasa võtta? Ma võtsin 3. Ja ma ei näind kedagi 1 kotiga. Ja veepudeli unustasin ka kotti, aga seda ei pannud keegi tähele. Ma veel põdesin oma kottide pärast. Hehehee. See ju ikkagi Spaania. Lend frankfurti võis alata. Piloot teatas rõõmsalt, et jõudsime enne graafikut kohale. Ma olin vist ainuke, kes selle üle ei rõõmustanud, sest selle võrra pikenes mu lennujaamas konutamise aeg. Kohale jõudsin enne 1 päeval ja järgmine lend läks 8.55 järgmine hommik. Istumiseks aega jagus):. Esimesed 3,5h veetsin passides oma uut istumiskohta, mille hetkel olid hõivanud 4 töölist kusagilt maalt. Ainuke magus koht lennujaamas, trepi all ja PISTIKUTE juures. Seep see kõige tähtsam. Lõpuks otsustasid töömehed minna lennukile või siis kus iganes. Ma tormasin välgu kiirusel oma uude pessa. Muidugi kui välk sama kiirelt liiguks, kui mina tollel hetkel, siis suudaks isegi tigu selle eest kõrvale põigata):. Aga pesa ma sain endale. Laotasin kohe mati maha, sama, mida ma algset otsustasin kindlalt mitte kaasa võtta. Kotid enda umber ja arvuti lahti. Ainus problem oli vetsus käimisega. Sest kotte ei saa ju omakesti jätta. Ja pesast ei taha neid ära viia,äkki võtab keegi pesa üle. Õnneks saabus mu kõrvale kamp noori. 3 neist jäid pidama. 1 soome tips, kes läks jõuludeks barcelonasse ja 2 hispaania tüüpi, kellel sama tee jalge all. Tüübid õppisid muidu soomes. Hehehee. Sain jutule nendega ja peale seda oli vetsus käimine kindlustatud. Käi palju tahad. Isegi suitsul käisin. Öö jooksul sai palju solitary mängitud. Paar filmi vaadatud. Soovitan dominot vaadata. Ja paar osa sex and the city. Ülejäänd aja sisse mahtus möla ajamine, õlle joomine ja nn magamine. Teistel affidel läks lennuk varem. Sain hommiku rahulikus üksinduses sagivas lennujaamas veeta. Lend riiga oli paras n—s. sest lennuk oli lapsi täis. Ok liialdan, aga neid oli piisavalt palju, et jumala eest ühtegi vaikuse hetke ei tekiks. 3h. olin vapper. Laste isu ära ei kadunud. Mõtlesin isegi, et vaesed emad, mida nemad teha saavad, kõik vahivad tigeda näoga. Maandumine oli naljakas. Nagu oleks salvokelguga mööda kive kihutanud. Esimest korda tekkis tunne, et nii madalalt oleks küll nõme alla kukkuda. Ei kukkund õnneks ja nõmedus jäi kogemata. Siin ma siis istun riia lennujaamas ja olen õnnelik. Hehehehe. Nii õnnelik. Mõteln, et kas peaks minema linna ja sealt bussi peale või ootama siin samas? Dilema missugune. Vist passin siin. On jäänd veel alla 4h passida. See ju kökimöki eelmise öö kõrval. Muidugi bussis saab ka istuda. Jeeeeeeeeeeeeee.
Seina käest tellisin juba endale premiumit külmkappi. Mmmmmmmmmmmmm. Aga ma vist pean vetsu minema. Aju ei tööta ja suitsu tahaks ka. Nii palju siis mahajätmisest.
Ps. Riias päike paistab ja soja 2 kraadi ja mulo n palav. Pakse sokke pole vist mõtet jalga panna???

hihihihihikojuuuuuuuu

vahtisin just hunniku simpsoneid netist
meie internet on hakanud mind tihedamini külastama, kui mõned päevad tagasi
ja koduigatsus tambib jalaga tagumikku
ja kursakaaslasi igatsen hullult
ja sõpru
ja meesseina kõige enam
tussut kah
ja lugesin just mooni blogi, ja lõunamaal õppijatel on ikka samad probleemid
siinkohal seos ka külma mõistmisega
ja kooliga kah. ma siiamaani ei tea mis moodi hindamised toimuvad. küsida pole ka mõtet, nende jaoks pole see probleem ja siis pole ju probleemi.
aga pole miskit viskan oma vatijope selga ja lähen poodi
ma oleks khe päris õnnelik kui õues lumetuisk oleks......

midagi saksamaast

leidsin selle teksti sahtlist

vaatan siin praegu "Hüljatute" proovi ja püüan mitte magama jääda. minu ülesanne on valgusringiga laulvaid näitlejaid jälitada. aga ma ei tea keda, kui palju, kui kaua. ühesõnaga ei tea s----gi oma tööst.spotterit oskan ainult tääle panna. täna hommikul käskis vahur, tüüp kes on valguspuldi taga, minna mul tõstukiga a´la 8m? kõrgusele.aga ma kardan hullult kõrgust. tõstuk on väike ja kõigub iga liigutuse peale. pidin filtreid vahetama. mõned olid täitsa kinni kiilunud. mõtlesin et lasen ennast täis. pärast värisesin tükk aega. aga hakkama sain. arvan et võin ka edaspidi lae alla minna:):):). tean juba mis asjad on tmxid, barrid ja profiilid. käin vahurile pinda koguaeg, sest tahan teha midagi. peale kõrguse kardan veel elektrit ja gaasi. elektrijuhtmeid olen pidanud siin juba nii palju käppima ja ühendama, et pole aega kartagi. töökoht on ka juhtmete vahel:)):):
loodus on siin hullult ilus. teatrimaja on ilus, maja taga on väike park ja järv. järve taga mets mis läheb üle alpideks. austria on vist mingi 40km. üle järve on ka mingi valge loss. sinna tahaks minna( käisime seal hiljem, sai ronida ja ilus oli kah)
meil on 8 etendust nädalas ja esmaspäev on vaba. praegu algavad päevad kell 7. 8st läheb buss teatrisse. see asub füssenis, 40km hotellist. ja tagasi hakkame sõitma 23.00. vahel ka hiljem. paar korda isegi 03.-04.00. suht pikad päevad või mis. olen ise oma päevi pikemaks teinud, s.t. jäänud affidega lava ehitama. see on lõbusam kui 1 hotellis konutada. kuigi ma ei peaks seda tegema. aga öösiti on lahe kui kõigil juhe lühisesse läheb. nii kui hotelli jõuad kohe magama ja hommikul üles. õnneks sain ikka seinaga ühte tuppa. hotellitoad nagu ühikas. tegelt pole hullu midagi. päris ok. isegi telekas on toas.
ainsad joomingud mis meil siin hetkel on, toimuvad bussis. nii palju kui 1h jooksul juua jõuab nii palju juuakse. edasi lähevad laibad juba oma tubadesse. eile sai veits liiale mindud, ja nats rohkem joodud, kell 2 magama. 5h magamist, pea paks otsas. hiljem venisid joomingud pikemaks. ja õllede asemel tuli kangem alkohol, kuna keegi ei viitsinud seda õlut tassida poest. ma läksin ginni dieedile. meister koksisegaja. hehehehehe
hommikusöögi lauast katsume koguaeg võileibu kaasa pätsata. kuigi neist hullumoodi kopp ees. mitu nädalat 1 ja sama menüü. jessss. mis hing veel ihaldad.

see siis mingi osa sks muljetest
katsun veel kirjutada

kellele ei meeldiks james blunt?

……Niisiis pidin diivanilt maha veerema, kui para aastat tagasi sigines telekasse üks haledalt määgiv jobu ning selgus, et tegemist pole tavalise supilontrusega, vaid Briti erukapteniga. Niisuguste ohvitseridega ei võida Suurbritannia ühtegi sõda. Ja tõsi ta on, rahuvalvemissioon Kosovos, kus kapten james blunt oma tuleristsed sai, kujunes NATO missiooni häbiväärseks läbikukkumiseks………
………Levinuim blunti-fantaasia räägib, kuidas laulja võtab neiu oma kätele ja läheb rasket koormat kandes mööda mereranda kaugele-kaugele. Seni on õnn naeratanud vaid Inglise kuninganna emale, kelle matustel 9.aprillil 2002 tollal veel mundrit kandnud kapten blunt kirstukandjana osales. Nii et kui olete kuninglikust soost ja surnud, on teil lootust…..mart juur

minu meelest on mardi huumor parim
heheheh
ülejäänd tekst on 2007 september stiilis

plastik

ees terendas suht igav teisipäeva õhtu. tuju oli kurb, kuna polnud õigete inimestega kohtunud ja meel mõru tumedate õhtuplaanide osas. kui lisada siia veel külmetavad jalad, käed, selg ja pea, siis peaks üldmulje selge olema. leidnud üles lõpuks õige koha, mitte et ma seigelnud oleks, lootsin eest leida sooja paika. tuli välja hoopis, et kaunis caac leidis eest hoopis nn. vabaõhu kaubamaja. sellise koopa, kus tuul ulgus poodide vahel. kaval olles, tiirutasin new yorkeri riiulite vahel ringi, katsetades sooja saada. vesistasin suurte kampsunite järgi, hiljem oleks seda muidugi olnud võimatu härra seinale seletada, kuidas raha jälle otsa sai ja külm oli ja väga oli vaja seda asja, jne. loobusin soojast. ostsin kosutuseks mahla hoopis. umbes kümme minutit hiljem, kohtunud teiste isikutega, seisin värisevate jalgadega keset plastikuplatsi ja katsetasin liikuda, libeduse tõttu oli see suhteliselt võimatu. kaunite jalgade otsas olid mul ilusad sinised uisud. käisin plastikuistuamist harrastamas. et asi veel kaunim välja näeks, riietasin end punasesse seelikusse. minu ajus elasid illusioonid, et seelik ja uisud on romantika ja ilu tipp. õnneks ei juhtunud ebamugavaid olukordi, kus mu pea ja pepu oleks sassis olnud. mõnus õhetus, mis oli samas toonis seelikuga, tuli põskeldele. ja rõõmus teadmine, et oled miskit muud peale lebotamise teinud. kõik lõppes kaunilt ja kebabiga
kebab oli kahjuks eilane
ja see asi mille sisse eilene liha oli keeratud oli vähemalt üleeilane
aga kõht jäi korda
ja tuju tõusis sooja liha peale
ja home alone 1 jas veel vastu ööd naerma kah

montanejos

Jumalale lähemale
Kõik sai alguse sellest, et elan koos liisiga. Ja liisil on sõpru, kellele meeldib teha põnevaid asju. Üheks selliseks ettevõtmiseks kujunes mäetrip Valenciast põhjas. Autoga 1,5h sõitu. Läksime 3 autoga. Kokku oli meid siis vist 15? Jah 15. Meid oli ikka igasuguseid, nii vanuse kui rahvuse poolest. Montanejoses võtsime väiksed café con leched. Meid teenindas umbes 7ª poiss. Jep. Kõik olid heldinud. Ma ka natuke. Pole eriline laste sõber. Heheheeee. Matk algas warm up-iga. Õigemini siis mägede poole liikumisega. Trügisin kohe grupi etteotsa. Sest ei tea kas on midagi ebameeldivamat, kui liikuda aeglase tempoga inimestega hanereas mööda kitsast mägirada? Kindlasti on, aga see tundub minu jaoks juba piisavalt hirmus. Parem on nats rohkem pingutada ja oma tempot ise sättida. Ja teiste oma kah-heheheheee. Õeluskott nagu ma olen. Mõnda pani imestama , et miks tee allapoole viib, kui meil sihiks ju tipp. Ja 2 inglise tüdrukut olid üldse esimest korda linnast väljas jalutamas. Neile kujunes see parajaks katsumuseks. Mäed ise olid vapustavad. Väsimus kadus, siis kui vaadet nautisid. Nii mõnegi koha peal, oli eluohtlik kõndida ja ringi vaadata korraga. Alla vaadates võttis kõhu alt õõneks. Seltskond oli lahe. Ja orgunnimine super. Ilma plaanita pole mõtet mägedesse ronida, kui just seal ööbida ei taha. Kilometraazi reisist ei teaga. Tundus palju, aga ajaliselt 5-6h ronimist. Praegu kirjutamise ajal on nats valus istuda. Hihihihhh. Lihased valutavad. Suurimaks eesmärgiks oli ronida mäetippu. Sellest loobusid 3 inimest, kes jäid meid alla ootama. Või siis poole mäe peale. Kui ma oleks all olles teadnud, mis mind ees ootavad, siis oleks ka eelistanud ootama jäämist. Kuna ma ei teadnud midagi, siis asusin vapralt teele. Chris ja Nina panid jooksuga ees minema. Nad on rohkem ekstreemspordi fännid ka. Meie tavainimesed saime ikka jõhkrat vatti. Rada ei olnud ju tegelt väga raske. Ronimiseks pidi palju käsi kasutama, s.t. et nina oli vastu kivi ronimise ajal. Jalgadele oli koormus suur. Eriti arvestades seda, et olen alati olnud rohkem sprinter kui pikamaa harrastaja. Kui asi puudutab suuremat koormust keha alajäsemetele. Aga ronimine vajas vaid 4-5 alla minutilist pausi ja vett. Ja minek võis jätkuda. Ebameeldiv oli see, et ei teadnud, palju vaja ronida on. Koguaeg lootsin, et see on viimane kivi, kust tuleb üles ronida, aga üles jõudes nägid järgmist samasugust ees ootamas. Jne. Vett sai ka vähe kaasa võetud. Õhtul tuli kohutav peavalu. Aga tippu jõudsin kolmandana. Jeeee. Ja vaade oli vapustav. Seda ei saa fotodega edasi anda. Kõik jõudsid ülesse. Viimased ei saand kaua puhata, kuna kell oli juba suht palju ja mägedes läheb kiirelt pimedaks ja külmaks. Ruttu alla tagasi. See oli ka suht keerukas. Sest palju lahtist sodi oli tee peal. Aga alla me saime. Puude all kiskus juba hämaraks. Tee peale jäi ka must koobas, see meenutas natuke mammutite kinnijäämist ice age 2s. võimas oli. Päev lõppes samade jookidega samas restos. Sama nunnu poiss oli ka seal. Seekord teenindas meid vist ta vanem vend? Kes polnud veeranditki nii nunnu. Väike poiss oskas ka ingliskeelt natuke, suurem polnud nõus omas keeleski rääkima. Autoga tagasi. Politsei pidas meie auto kinni. Tahtis lihtsalt dokumente kontrollida, lisaks sai veel 5 väsinud tipsi, 4lt erinevalt maalt. Heheheee. Küll vedas alles. Koju tulime liisuga nagu vanad parmotid ehk siis asotsiaalid. Vedasime jalgu järle, kotte ka. Ja hais liikus ühtlase pilvena meie taga. Ja kui lisada veel, et mäest allatuleksuks pidime oma tagumikke käte abiga mööda tolmuseid kive vedama, ja pesta polnud me end saand, siis peaks meie olek ja väljanägemine olema igaühe enda fantaseerida. Pidasin hästi vastu, arvestades seda, et käisin eelmine õhtu baarides laaberdamas ja pidin võõral diivanil magama. Kui hommikul kohale jõudsin, siis sain nii mõnegi imeliku pilgu osaliseks. Seljas oli mul ju eelmise õhtu peoriided. Sukad ja miniseelik ja saapad. Läpakas üle õla jah…aga õnneks hea liis tõi mulle teksad. Muud riided jäid samaks. hihihiiii
aga suutsin end ikka paremast küljest näidata
ja .......veel miskit? eip

mägi 1

käisime toiffeli sünnipäeval(kes on eestis) mägitripil
slovaki korraldatud (martin)
enne minekut oli hull dilemma et kas minna või mitte minna
õnneks otsustasin ikkagi minna
sõitsin esimest korda bussiga valenciasse
kogemus omaette, sest minu kõrvale sättis ennast istuma
1 naljakas vennike, kes nägi suht kakanoku välja
ja tema bussireis algas mingi salapärase joogi joomisega, mida ta mullegi soovitas järgmiseks tuli kotist välja tualeti õhuvärskendi
sest kes ometi suudaks sellise haisu sees reisida
pidin ära lämbuma
eriti arvestades seda et oled lõhnade haisude suhtes tundlik
aga talle paistis meeldivat ja ta lasi natuke veel
siis tuli kreemitamise ring
mingi hetk vahetas ta bussis kohta (minu seljataha)
ja kogu staff hakkas otsast peale
jeeeeeeeeeeee
aga matk ise toimus valencia lähedal
0,5h rongiga vist
cerce de serra
palju raffast- 15in
algus ajas kõvasti higistama
suitsuisu kadus küll ära
aga edasi oli jalutuskäik mööda kaunist teed
kutsun seda trippi walking-talking tripiks
sest nii see käis
pause oli palju ja jutustamist kah
mulle valmistas see väikese pettumuse
sest me ei jõudnud kuskile kuhu algselt plaanitud
aga ilus oli ja inimesed olid ka vaffad
ja parem ikka kui kodus vedeleda
serra ise oli ka ilus
selline pisike linnake, armas kohe

hehheeeflashhehehee

istun koolis ja õpin flashi
on selline programm millega saab asju teha ja mis pidi ilgelt lihtne olema
seda ma siin õpin juba ma ei tea mitmendat päeva
täna sai siis pidulikult ka mõned kõige-kõige algelisemad animatsioonid tehtud
jube ikka küll
aga mis teha kui aju paremat ei tõota
nimelt sain laupäeval teada
et see aine mis ma siiani arvasin sinisilmselt
et on installatsioon
on kohalikus keeles hoopis seotud arvutite programmidega
ja installatsioonist pole haisugi
aga nüüd on juba hilja midagi muuta
katsun siis õppida
mis ette antakse
ja kiusan endast paremaid arvutipedesid
nad hoiavad mu teelt juba suure kaarega eemale
tegelt kasutavad seda nippi
"Flash? NO i don´t it, sry"
ja see töötab küll
ok-vale-istun koolis edasi
ja kiõsile
tulen 20.12
tegelt ma tean et sa juba tead, aga lihtsalt kordan üle
ja muidugi peame nägema
välismaalased nagu me oleme
heheheee