Tuesday, December 25, 2007

kojujõudmise lõppfaas

...
riia lennujaamast otsustasin ikkagi linna minna, sest kohapeal ei teadnud keegi bussidest midagi. linna minek võttis jõhkralt aega. bussi väljumiseni oli aega 50 mintsa. tipptund. jeeeeee. mingi hetk buss peatus ja bussijuht soovitas viisakalt väljuda. ok ta ei teinud seda eriti viisakalt. lõpp-peatus. kell oli 18.50, väljumiseni aega 10 min. APPIIII ja ma ei tea kus ma olen. riietuse järgi inglise keelt kõnelev tütarlaps suunas mind rongijaama, kuna ta ei teadnud kus bussijaam asub. selline lootusetu tunne tekkis. eks vaene sein sai oma jao telefoni teel kätte. vihane ja üksik ja peaaegu nuttev caac. 10 euri taskus. isegi palju. ekslesin siis rongijaama poole, vahepeal teed küsides muutus pilt selgemaks ja aega jäi aina vähemaks. 4mintsa aega ja ma teadsin kus ma olen, ainuke jama oli selles, et jaama küll nägid, aga tee sinna oli ikka veel pikk. ja siis tegin ma midagi super-hyper. 25 kilo seljas, ma jooksin ülejäänud tee. see oli ränk. ja ma jõudsin bussi peale. peale mind pandi uksed kinni ja minek. uni oli magus...kodus olek ka

1 comment:

ylle ottokar said...

Sa oled vapper, naine! :) Kirjelduse järgi tahtsid ikka VÄGA koju jõuda.... peale sellist ootamist täiesti mõistetav ka muidugi;)

Et su kodusolek siis seda vaeva väärt oleks ja VEEEL parem, kui sa lootsid!

Ilusat vana lõppu!