plastik

ees terendas suht igav teisipäeva õhtu. tuju oli kurb, kuna polnud õigete inimestega kohtunud ja meel mõru tumedate õhtuplaanide osas. kui lisada siia veel külmetavad jalad, käed, selg ja pea, siis peaks üldmulje selge olema. leidnud üles lõpuks õige koha, mitte et ma seigelnud oleks, lootsin eest leida sooja paika. tuli välja hoopis, et kaunis caac leidis eest hoopis nn. vabaõhu kaubamaja. sellise koopa, kus tuul ulgus poodide vahel. kaval olles, tiirutasin new yorkeri riiulite vahel ringi, katsetades sooja saada. vesistasin suurte kampsunite järgi, hiljem oleks seda muidugi olnud võimatu härra seinale seletada, kuidas raha jälle otsa sai ja külm oli ja väga oli vaja seda asja, jne. loobusin soojast. ostsin kosutuseks mahla hoopis. umbes kümme minutit hiljem, kohtunud teiste isikutega, seisin värisevate jalgadega keset plastikuplatsi ja katsetasin liikuda, libeduse tõttu oli see suhteliselt võimatu. kaunite jalgade otsas olid mul ilusad sinised uisud. käisin plastikuistuamist harrastamas. et asi veel kaunim välja näeks, riietasin end punasesse seelikusse. minu ajus elasid illusioonid, et seelik ja uisud on romantika ja ilu tipp. õnneks ei juhtunud ebamugavaid olukordi, kus mu pea ja pepu oleks sassis olnud. mõnus õhetus, mis oli samas toonis seelikuga, tuli põskeldele. ja rõõmus teadmine, et oled miskit muud peale lebotamise teinud. kõik lõppes kaunilt ja kebabiga
kebab oli kahjuks eilane
ja see asi mille sisse eilene liha oli keeratud oli vähemalt üleeilane
aga kõht jäi korda
ja tuju tõusis sooja liha peale
ja home alone 1 jas veel vastu ööd naerma kah